fbpx
5 teaduslikku põhimõtet, mille abil tuvastada toiduturunduses pseudoteadust

5 teaduslikku põhimõtet, mille abil tuvastada toiduturunduses pseudoteadust

Pseudoteadus toiduturunduses on peavoolumeedias kulutulena leviv fenomen. Järgmine artikkel aitab selgitada mitmeid erinevaid põhimõtteid, mis aitavad sul eristada esoteerikat reaalsusest.

Nr1: kõik koosneb kemikaalidest

Sina inimesena koosned kemikaalidest ning kõik, mida sa sööd, on keemia. Hea näide on väheke kuulsaks saanud keemiaõpetaja James Kennedy poolt kokku pandud allolev pilt naturaalsest banaanist. Nagu näha, siis meie naturaalne banaan koosneb täielikult keemilistest ainetest ning paljude nimed on sellised, et me ei oska neid isegi korrektselt hääldada (lisamärkusena: James jättis tegelikult veel ligi tuhat väiksemat ühendit sellest nimekirjast välja ehk banaan, nagu ka teised toiduained, on meeletult keerulise keemilise koostisega).

Täiesti naturaalne banaan

Mida me sellest järeldada saame? “Kemikaalidevaba elustiil” on võimatu. Vesi ja hapnik on näited keemilistest ainetest, mida me vajame elus püsimiseks. Nii et järgmine kord, kui näed toidutootel turunduslikku viidet kemikaalide puudumise kohta või kui loed blogi sellest, kuidas elada kemikaalidevaba elu, siis tea, et tegemist on pseudoteadusega! Sest kõik koosneb kemikaalidest!

Nr2: doos määrab mürgi

Sõnad toksiline/mürgine on toidublogijate ja toiduturunduse poolt väga tihti kasutatud vääralt. Ei ole olemas sellist asja, nagu “mürgine kemikaal”, on ainult olemas mürgised doosid. Toksikoloogiast pärit ütlus “doos määrab mürgi” kehtib kõigile keemilistele ainetele, nii naturaalsetele kui ka sünteetilistele.

Toksikoloogias akuutse toksilisuse puhul mõõdetakse surmavat mõju ühest suurest doseeringust ning seda väljendatakse akronüümiga LD50 (lethal dose 50). LD50 ehk teisisõnu poolletaalne doos on sätestatud paika eksperimentaalselt, tavaliselt rottide ja hiirte abil. Tegemist on kemikaali ühe doseeringu suurusega, mis on surmav 50% testpopulatsioonile. Krooniline toksilisus mõõdab kemikaali puhul madalaimat päevast doseeringut, mis võib põhjustada organismile kahju (ehk siis doseeringud alla selle on pikaaegselt sisuliselt ohutud). Iga kemikaal võib olla inimese jaoks toksiline/mürgine, isegi vesi ja sool. Kui mõne toote turundus väidab, et see ei sisalda toksilisi/mürgiseid kemikaale või toksilisi pestitsiide, siis need ei ole olemuselt loogilised väited, sest iga kemikaal võib olla toksiline, kui doos on piisavalt suur. Ja kui keegi väidab sulle, et mõni valitud toiduaine koostisosadest on toksiline/mürgine, aga ei suuda sulle öelda, millises kontsentratsioonis antud ainet selles toidus on ning millises doseeringus antud aine on mürgine, siis võib julgelt järeldada, et see inimene kas ei tea millest ta räägib või ta proovib sind petta / sulle midagi müüa.

LD50 ehk poolletaalne doos 50% testpopulatsioonile
Krooniline toksilisus – aktsepteeritud päevase tarbimise piirid

Nr3: kas kemikaal on naturaalne või sünteetiline, ei ütle absoluutselt mitte midagi selle kemikaali ohutuse kohta

Nagu eelmises punktis rääkisime, siis toksikoloogias “doos määrab mürgi”. See põhimõte kehtib nii naturaalsetele (loodusest pärinev, inimese poolt puutumata), kui ka sünteetilistele (loodud keemilise sünteesi abil, inimese poolt) kemikaalidele. Teisisõnu kemikaali naturaalsus või sünteetilisus ei ütle sulle absoluutselt mitte midagi selle kemikaali ohutuse kohta. Sünteetilist kemikaali nimega tiopentaalnaatrium kasutatakse surmamõistetud vangidel surmava mürgina. Aga ta on praktiliselt sama mürgine, kui naturaalselt mandlites ja õunaseemnetes esinev amügdaliin. Teisisõnu doos määrab mürgi. Sarnaselt eelnevale paljud naturaalsed ja orgaanilised pestitsiidid omavad madalamat mürgist doosi (mürgisus inimesele avaldub väiksema doseeringuga), kui nende sünteetilised alternatiivid.

Inglise keeles appeal to nature fallacy ehk eesti keeles naturaalsusele tuginev arutlusviga on uskumus, et see mis on naturaalne, on hea ning see mis on mitte-naturaalne/sünteetiline, on halb. Toidumärgistamises ei oma sõna “naturaalne” definitsiooni näiteks Ameerika Ühendriikide Toidu- ja ravimiametis, kuid seda kasutatakse toiduturunduses alatihti. Kui keegi toob mingi toote eeliseks naturaalsuse, siis see üksi ei ole mingi argument, vaid tegemist on naturaalsusele tugineva arutlusveaga. Tegemist on pseudoteadusega.

Mürgisus ei ole must ja valge. Kas kemikaal esineb looduses või on loodud inimese poolt ei ütle mitte midagi selle kemikaali mürgisuse kohta.

Nr4: suhteline erinevus ei ole sama, mis absoluutne erinevus

Toiduturunduses tehtud väidete hindamiseks tuleb kindlasti mõista vahet suhtelisel ja absoluutsel erinevusel. Meedias kasutatakse seda teadmatust tähelepanuväärsete pealkirjade kirjutamisel ära: suur osa tarbijatest ei tee nendel kahel väärtusel vahet.

Näide toidutööstusest: 2013. aasta uuring näitas, et orgaaniline (siin peetakse silmas ökotoodet, sõna orgaaniline on ise juba konundrum) piim sisaldab 62% rohkem omega-3 rasvhappeid võrreldes tavalise poepiimaga. 62% kõlab suurelt, kuid reaalsuses on tegemist kõigest suhtelise erinevusega, mis ütleb kui mitu protsenti erineb orgaanilise piima omega-3 kogus tavapiimast. Tegelikkuses see 62% ei ütle meile palju, kui me ei tea absoluutset erinevust. Antud juhul oli absoluutne erinevus 25.5mg omega-3 rasvhappeid/100g orgaanilises piimas versus 15.9mg omega-3 rasvhappeid/100g tavapiimas. Suhteline erinevus oli 62%, kuid absoluutne erinevus 9.6mg/100g. Kui nüüd siia juurde arvestada, et keskmine lõhe sisaldab 2260mg/100g omega3 rasvhappeid ning et päevane soovitatud tarbimine on 250-500mg/päevas, siis selgub, et suhteline erinevus 62% orgaanilise piima ja tavapiima vahel on sisuliselt ebaoluline, sest piim ise ei ole arvestatav omega3 rasvhapete allikas.

Nr5: toit, mida sa sööd, ei muuda sinu keha pH taset

Toit, mida sa sööd, ei mõjuta sinu vere pH taset. Kui sa oled kunagi kuulnud, et keegi ütleb, et teatud toitudega saab keha muuta aluselisemaks (ning see peaks hea olema), siis tegemist on täielikult valeväitega ning see on hea. Kui me saaksime söödava toiduga mõjutada vere pH taset, siis oleks suhteliselt kerge surra. pH skaala varieerub vahemikus 0 (tugevalt happeline) kuni 14 (tugevalt aluseline). pH tase 7.0 asub keskel ning on neutraalne. Inimese veri on kergelt aluseline, normaalne pH tase varieerub vahemikus 7.35-7.45.

Meie vere pH tase on väga kindlates piirides reguleeritud meie neerude, kopsude ja puhversüsteemide poolt ning need süsteemid hoiavad meie vere pH taset koguaeg vahemikus 7.35-7.45, juba kerge hälve sellest vahemikust võib tugevalt mõjutada mitmeid meie organeid. Keha kasutab vere pH taseme reguleerimiseks kolme erinevat mehhanismi:

  • kopsud
  • neerud
  • puhversüsteemid

Kopsude roll

Üheks keha mehhanismiks vere pH taseme reguleerimisel on hingamissüsteem: täpsemalt süsinikdioksiidi ehk süsihappegaasi väljutamine kopsude kaudu. Süsinikdioksiid on kergelt happeline ning meie aju reguleerib selle väljahingatavat kogust ka vastavalt vere pH tasemele ning ta teeb seda pidevalt, et tagada normaalne vahemik.

Neerude roll

Neerud saavad mõjutada vere pH taset väljutades uriiniga ülearuse happelisuse või aluselisuse. Võrreldes kopsudega reguleerivad neerud vere pH taset aeglasemas tempos, kompenseerimine võib toimuda päevade jooksul, kopsude puhul minutite jooksul.

Puhversüsteemid

Puhversüsteemide puhul on tegemist mehhanismiga, mille abil keha reguleerib vere pH taset keemiliste puhverainete abil. pH puhversüsteemide puhul on tegemist keha enda naturaalselt esinevate nõrkade aluseliste ja happeliste ainetega, mille abil korrigeeritakse hälbeid vere pH tasemes.

Kokkuvõttes: sinu poolt söödav toit ei mõjuta sinu vere pH taset. Sinu keha kontrollib seda väga kitsastes piirides väga efektiivsete mehhanismidega. Teisisõnu ole ettevaatlik järjekordsete toiduturunduse sõnumite suhtes, mis lubavad sulle aluselise toitumisega või aluselise vee joomisega terviseimesid.

Väljudes vere pH taseme normist on surm kiire tulema. Õnneks on meie kehal olemas mehhanismid selle vältimiseks!

Kasutatud kirjandus

AGDaily (2019) “5 basic scientific concepts to help you spot pseudoscience”, kättesaadav: https://www.agdaily.com/insights/food-science-babe-5-basic-scientific-concepts-help-spot-pseudoscience/

James L. Lewis, III (2020) “Overview of Acid-Base Balance”, kättesaadav: https://www.merckmanuals.com/en-ca/home/hormonal-and-metabolic-disorders/acid-base-balance/overview-of-acid-base-balance#false

Abby Langer (2017) “(Diet Review) The Alkaline Diet – A Mockery Of Basic Physiology”, kättesaadav: https://abbylangernutrition.com/diet-review-the-alkaline-diet-a-mockery-of-basic-physiology/?fbclid=IwAR31twZWjiAH_jarE2pOOwM9zcdf4BzFnBVVNCnQeUgMcBL5ZXsI5uwqPEg#.W_i0c31sBA4.facebook

Ruishalme, Bernstein (2018) “Measures of Toxicity”, kättesaadav: https://thoughtscapism.com/2018/05/07/measures-of-toxicity/

James Kennedy (2013) “Ingredients of an All-Natural Banana”, kättesaadav: https://jameskennedymonash.wordpress.com/2013/12/12/ingredients-of-an-all-natural-banana/

Compoundchem (2014) “Natural vs. Man-Made Chemicals – Dispelling Misconceptions”, kättesaadav: https://www.compoundchem.com/2014/05/19/natural-vs-man-made-chemicals-dispelling-misconceptions/

Lisa kommentaar

Close Menu
×